Nõmme Unitedi jalgpalliklubi looja ja juht Mart Poom vaatab tagasi esimesele hooajale koduses meistriliigas, tunnistab tehtud vigu, aga valutab südant ka laiemate hoiakute pärast. Väravavahina Inglismaa liigas särava karjääri teinud Eesti jalgpallilegend tunnistas: mängijana on isiklike eesmärkide poole püüelda märksa kergem kui Eestis klubi juhtides. „Mängijana sõltub su karjäär suuresti ikka sellest, palju sa ise eesmärkide poole püüeldes panustad ja ohverdad. Jalgpallikooli või -klubi vedades on kõrvalisi tegureid ja mõjutajaid märksa rohkem. Liiga palju,“ rääkis Poom. „Ma ei ütle, et need asjad mul masti maha võtavad, aga kui mõtlen suuremalt.... Jah, teeb ikka küll meele kurvaks, kui näen ja kuulen, kui palju on Eestis lahkhelisid ja kadedust. Viimati näiteks olümpiakomitee presidendi valimistel, kust kostus hoiak: jalgpalliklubid ja -treenerid on halvad, sest võtavad kõik lapsed endale. Mu küsimus on lihtne: millega teised spordialad tegelevad? Miks nemad ei käi koolides või lasteaedades? Teine asi: meil siin Eestis peetakse iseenesest mõistetavaks, et jalgpalliklubid peavad ise endale staadionid ja muud baasid ehitama. Mulle tõesti ei mahu see pähe! Spordirahastus on laiem teema, aga väga palju asju võiks olla teisiti. Kõige kurvemaks teeb see, et jääme suurematest jalgpalliriikidest aina enam maha. Jääme maha, sest teised panevad kogu aeg juurde. Mujal on jalgpall ühiskonnas väga kõrgel positsioonil ning igal tasandil – nii riigi, omavalituste kui mujal – saadakse aru, kui tähtis on jalgpalli investeerimine. Meie siin Eestis tegeleme samal ajal peaga vastu seina jooksmisega.“ Kaua sa jaksad, Mart? „Ei teagi. Sel aastal lõi juba 52 ette. Järgmisel aastal ootab veel üks uus roll – saan vanaisaks,“ naeris Poom ja lisas tõsinedes: „Jalgpall on mu armastus. Olen võtnud seda tõsiselt nii mängija, treeneri kui klubijuhina. Selge see, et meil kõigil on päevas ainult 24 tundi ja energiaressursid ei ole piiramatud. Aga praegu tunnen, et tahan ja jaksan veel panustada.“

Eesti koondise poolkaitsja Mattias Käit käis külas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, kus rääkis avameelselt enda vigastustest, karjääri planeerimisest, tehtud vigadest, ärajäänud üleminekutest, unistustest ja isadusega kaasnenud rõõmudest. Käit kirjeldas täpsemalt, milline trauma teda septembrikuistest koondisemängudest eemal ja kuidas ta vahetult koondiseakna eel oleks Bukaresti Rapidi kohtumise eel riietusruumis äärepealt minestanud. Ta pidanuks kuuluma Rapidi algkoosseisu ja soojendus oli juba tehtud. „Istusin riietusruumis, pea hakkas ringi käima ja ma ei saanud enam midagi aru. Olin näost valge ja tekkis tunne, et panen kohe pildi tasku,“ rääkis ta tekkinud allergilisest reaktsioonist. Nii jäigi kohtumine vahele. 26aastane poolkaitsja sõnas, et noore mängumehena esile kerkides unistas ta mõistagi kõrgemast lennust, aga esialgu rahuldub ka senisega. Siiski on tema suur eesmärk jõuda kunagi ühte Euroopa suurematest liigadest. „Iga jalgpalluri unistus on tippliigasse jõuda ja oleksin kindlasti pettunud, kui see ei õnnestuks. Töötan selle nimel iga päev, aga kui ei jõua, siis pole midagi teha. Ju siis nii on. Aga ma tõesti ja proovin ja tahan sinna jõuda.“ Tagantjärele targana tunnistas ta, et ta poleks omal ajal pidanud Fulhamist Sloveeniast Domžalesse siirduma. Tema üleminek sattus Brexiti perioodi ja nüüd on tal raskem Inglismaale tagasi murda. Sealne elu ja vutt talle aga meeldib. Lisaks räägib ta üleminekust, mis oleks ta viinud Šveitsi kõrgliigasse.

Patrik Kristali, Tony Varjundi ja paljud teised Eesti järgmise põlvkonna suurimad talendid üles kasvatanud Taavi Viik on üks perspektiivikamaid noori treenereid. Nüüdseks FC Flora esindusmeeskonna pingile istunud treener käis külas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“. Põhimõttekindel Viik tunnistas, et tema usaldust on lihtne kuritarvitada, aga raske tagasi võita. Nii austab tema mängijaid, aga eeldab põhimõttekindla inimesena sama ka vastu. Tal on olemas helesinine unistus, millest ta kõva häälega ei räägi. Üldiselt ta oma karjääri pikalt ette ei planeeri, vaid liigub sammu kaupa. Kui ta on FC Flora esindusmeeskonda välja jõudnud, siis on järgmine samm olla seal edukas. Juuli alguses Flora seniselt peatreenerilt Norbert Hurdalt üle võtnud Viik sõnas, et muudatuste tegemine on hooaja keskel raske, aga ta püüab. Eeskätt on ta muutnud treeninguid intensiivsemaks. „Suhtlesime Norbertiga ka varasemalt, sest ta tegeles spordidirektorina duublite ja värbamisega. Jalgpallis oli meil maailmavaateliselt sarnasusi, aga ka erinevusi. Me oleme inimestena kaunis erinevad ja sealt hakkab pihta ka jalgpalliline poolt. Minu jaoks on alati treening kõige tähtsam. Kui treening pole intensiivne, siis seda ei saa ka mängus nõuda. Ma ei saa öelda, et Norberti trennid polnud intensiivsed, aga minu maitse jaoks mitte piisavalt,“ ütles ta. Kuivõrd suure osa oma karjäärist on Viik töötanud noortega, siis rääkisime ka noortetöö võlust ja valust. Ta tunnistas, et ühes asjas pole ta traditsiooniline treener – noorteklassis ei taha ta iga hinna eest võita. Näiteks Kristal, Varjund & co mängisid Eesti meistrivõistlustel endast pidevalt aasta või mitu vanematega ning pole kunagi tulnud meistriks. Ometi on nad jõudnud kaugemale kui enamik eakaaslaseid. „Kui sa kaotad väga palju, siis on midagi valesti ja sa mängid ilmselt vales liigas. Ja kui sa võidad väga-väga palju, siis on samamoodi midagi valesti. See on põhjus, miks me 2006. aasta pundiga mängisime kogu aeg 2005. aasta liigat – me ei jõudnud kunagi esiliigasse, vaid olime kogu aeg teises liigas,“ selgitas Viik.

Viis korda Eesti jalgpallikoondist esindanud 21aastane Kevor Palumets on tänavu üks kahest eestlasest, kes mängib eurosarja alagrupiturniiril. Suvel Soome tippklubi HJKga siirdunud on seal koheselt põhimeeste sekka tõusnud ja nimetati ka kuu mängijaks. Kõigest sellest ja paljust muust rääkis Palumets lähemalt Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“. Palumetsa aasta esimene pool oli kohutav. Waregemi Zulte poolkaitsja soovis juba talvel klubi vahetada. Variante oli näiteks nii Leedust (Panevežys) kui Šveitsist (Schaffhausen), aga kas ei sobinud pakkumine talle endale või ei jõudnud klubid omavahel kokkuleppele. Nii tuli tal end kuidagi pool aastat töös hoida, kuni tuli päästev pakkumine Soomest. Ka HJK ja Zulte läbirääkimised ei kulgenud lihtsalt ja kestsid ligemale kuu aega, aga lõpuks said need tehtud. „Eelmisel aastal oli Belgias selline raidumine, et üldse naeratada, aga nüüd valiti mind meeskonna kõige positiivsemaks vennaks. Tunnen ise ka, et mentaalselt olen vabanenud,“ rõõmustas Palumets. Kuigi alguses läks eestlasel ka Helsingis aega, et end käima saada, siis nüüd on ta tõusnud kõige olulisemate lülide sekka. Äsja teatas HJK, et fännid valisid ta kuu mängijaks ning ta mängib suurimaid minuteid. "Soomlased vaatavad ikka läbi nalja eestlastele alla, et mis Eesti, sinna lähme ju ainult alkoholi järele. Aga ma olen suhtumisega, et löön siin läbi. Juba sellepärast, et ma ei taha Belgiasse tagasi minna, on mul vaja läbi lüüa!“ kuulutas ta. Nüüd on Palumetsa eesmärk mängida end HJKs nii oluliseks, et klubi kasutaks detsembris ostuvõimalust. Tabasalu kasvandiku abiga pääses HJK UEFA konverentsiliiga alagruppi. Näiteks Montenegro klubist FK Dečićist saadi jagu alles penaltiseeria abil ja otsustava löögi kõmmutas sisse just Palumets. Vaatamata oma noorele eale on ta löönud palju otsustavaid penalteid ja nende anatoomiast tuleb saates ka pikemalt juttu. Kümne aasta perspektiivis soovib Palumets karolmetsalikult järkjärgult end aina kõrgemale tasemele mängida ning lõpuks näiteks Bundesligasse jõuda.

Paide linnameeskonna jalgpalliklubi spordidirektor Gert Kams avas Õhtulehe jalgpallipodcastis „Kolmas poolaeg“ telgitaguseid, mida ses ametis teha tuleb ning kuivõrd erineb tema igapäevatöö välismaa ametivendade omast. Mängijana 60 korda Eesti jalgpallikoondist esindanud ning seejärel – ehk viimased viis aastat – Paide meeskonna spordidirektorina tegutsenud Kams tõmbas taskuhäälingus võrdlusjoone: „Meist suuremate välismaa klubide spordidirektorid käivad ringi lipsu ja ülikonnaga, mul tuleb aegajalt näiteks väljakut kasta. Meie siin Eesti jalgpallis peame kõike tegema, et asjad toimiks.“ Kui treeneritelt, arstidelt ja füsioterapeutidelt nõutakse erialaseid kutseoskusi ja neile korraldatakse koolitusi, siis spordidirektor saab põhimõtteliselt ametisse ühe telefonikõnega. „Ma täpselt ei tea, kas mujal kehtivad mingid nõuded või mitte. Näeme, et spordidirektoriks saavad sageli endised mängijad. Nõustun, et see on huvitav teema püstitus. Omalt poolt saan lisada, et olen alaliidu presidendile öelnud: kui avaneb võimalus end täiendada, olen sellest väga huvitatud.“ Eelmise hooajal keskel palkas Paide (ehk spordidirektor Kams) esindusmeeskonna peatreeneriks Ivan Stojkovici. Liigas jäädi medalita, neljandal kohal asutakse ka hetkeseisuga. Karikafinaali pääsemisega lunastati europääse, kus sel suvel korrati klubi ajaloo parimat tulemust. „Näeme maailma jalgpallis, kuidas treenereid vahetatakse nagu sokke. Minu jaoks on see lausa uskumatu. Meie oleme alati kõikidele oma treeneritele andnud aega ja olnud kannatlikud. Nii on ka Ivaniga,“ rääkis Kams. Serblase emotsionaalsuse kohta, mis väljendunud ka hoolealuste avalikkuse ees tümitamisega, lausus Kams: „Ivan on noor treener ja teeb alles esimesi samme. Teadsime teda palgates seda. Kooliraha tuleb kuskil maksta. Minu ja Veiko (Paide klubi president Veiko Veskimäe – toim) ülesanne on juhtida teda õigele teele. Ma ei ütle, et meil on sellega probleeme olnud, küll aga, et ma olen temaga neil teemadel rääkinud. Ta on tagasisidele väga vastuvõtlik treener ja suudab muutusi ka ellu viia.“ Anname hinnangu ka Paide tänavusele euroteekonnale, aga ka sellele, kuidas on spordidirektor Kams õnnestunud ning räägime, kuidas meeskonda üldse komplekteeritakse. „Arvan, et olen mängijate värbamisega teinud vigu suhteliselt vähe,“ sõnas Kams. Kui jutuks tuleb Patrik Kristali talvine Levadiast Paidesse ja hooaja järel Paidest Saksamaale Kölni kolimine, ütleb Kams: „Ma ei ole küll näinud Ragnar Klavanit või Konstantin Vassiljevit sellises vanuses mängimas, aga minu arvates pole Eesti jalgpallil sellist talenti nagu Patrik varem olnud. Juuni alguses oli mul telefon täiesti punane.“ Samuti vaatame otsa Eesti (klubi)jalgpalli olukorrale laiemalt, paljuräägitud välismaalaste reeglile ning Thomas Häberli – Jürgen Henn vangerdusele. Head kuulamist!

Eesti koondise ja Tallinna FCI Levadia jalgpallur Mihkel Ainsalu on karjääri jooksul üle elanud nii mõndagi. „Kui ma pärast poolt hooaega Ukrainast lahkusin, tuli väga-väga tugev mõõn,“ meenutab Mihkel Ainsalu Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“ nelja aasta tagusele Lvivi-käigule järgnenut. „Oli raskusi ka väljaspool jalgpalli. Mõtted, et jalgpalliga lõpparve teha, olid väga tugevad. Olin sügavas mustas augus. Elu mängis nii kõvasti vingerpussi, et jalgpall ei olnud mu jaoks kindlasti esikohal. Minus valitses tunne, et olen kõigest ilma jäänud. Sattusin seisu, kus pidin otsustama, kas surun edasi või lasen käed alla. Mis siis täpselt peas toimub, seda on sõnadega võimatu edasi anda. Seda peab ise kogema.“ Ent ta töötas end uuesti üles ning sai „elu pakkumise“ Harkivi klubist. Paraku juhtus nii, et Ukrainasse lepingut allkirjastama läinud Ainsalut ootas hoopis sama kiire koju naasmine. Ta meenutab toimunut ning peas keerelnud mõtete virrvarri ja ütleb: „See päev on meeles nagu eilne.“ Samas lisab jalgpallur: „Pakkumised Ukrainast on siiani laual. Aga ema ütles: kui sa sinna lähed, siis ma enam sinuga ei suhtle. Olen seni valinud pere. Kuid pakkumisi on ka mujalt. Pall on Levadia käes – nende otsustada, kas lasevad mul minna või mitte.“ Ainsalu pajatab ka ränkrasketest treeningutest välismaal ning ühe treeneri teatest talle: selliste võimetega pead jõudma Bundesligasse! Ta teab, mida tähendab klubijalgpall välismaal ja oskab seda võrrelda kodusega. Millised on erinevused ja sarnasused? „Mujal on mängijad palju näljasemad. Meie liiga leegionäride piirang aitab sellele ainult kaasa. Sarnasused... Väga raske midagi välja tuua. Võib-olla ainult see, et mäng on sama,“ vastas kolmes välisriigis (Ukraina, Taani, Holland) mänginud poolkaitsja. „Eesti jalgpall on arenenud, aga muu maailm liigub lihtsalt palju kiiremini eest ära. Eriti näiteks infra – see on täiesti teine maailm!“ Ta meenutab ka nelja aasta tagust Florast lahkumist, kelle ridades on võitnud oma kolm ainsat meistritiitlit. „Ma olen Florale tänulik. Aga samamoodi tean liiga hästi, mis üleminekud katki jäid...“ meenutas Ainsalu. „Floras olid väga head treenerid, kui ma seal olin. Aga olid ka teatud persoonid, kellega mul päris nii hästi ei klappinud – aga see on jalgpalli osa. Tänaseks on see meeskond väga palju muutunud. Inimesed, kellega mul oli väga hea läbisaamine – Henn, Indermitte, Miller – ja kellega koos sai asju tehtud, on sealt lahkunud. Kui varem elasin nende pärast Florale mingil määral kaasa, siis nüüd on see etapp läbi saanud.“

Paari kuu eest Thomas Häberlilt Eesti koondise pealiku ameti üle võtnud ja seejärel Balti turniiri võitnud Jürgen Henni leping kätkeb ka eesmärki säilitada koht rahvuste liiga kolmandas tugevusgrupis ning seal on eraldi ära märgitud EM-finaalturniirile jõudmine. Kui jõukohane on tolle kõrgeima eesmärgi püüdmine? „Reaalsuses kindlasti väga-väga raske. Aga ma pean uskuma. Ma usun. Ma tahan uskuda. Kui meil õnnestub olulisteks kohtumisteks saada kokku parimad mängijad - nii et nad on terved, saanud klubides mänguaega ja kokku mänginud -, võib meie löögirusikas olla tugev. Minus kõnelevad lootus, unistus ja soov, mis annavad energiat selle meeskonnaga nende eesmärkide nimel töötada," rääkis Henn. Külastades äsja EM-finaalturniiri Saksamaal, ega ta tabanud end mõttelt: ma tahaks ise ka treenerina siin olla? „Jah, tabasin. Visualiseerisin isegi seda. Sellistest asjadest tuleb unistada,“ tunnistas Henn. Viimati eelmisel hooajal Tallinna FC Flora Eesti meistriks tüürinud Henn hindas enda eelmise tööandja 0 : 5 kaotust Sloveenia tšempionile Celjele ja sellele järgnenud treenerivahetust: „Üllatav, sest üldiselt ei toimu asjad Floras nii kiiresti ja tormiliselt. Nii suur tasemevahe ja lagunemine oli ootamatu, aga arvestades Eesti liigas näidatud mängupilti, siis olid korralikud ohu märgid õhus.“ Samuti tuli jutuks, mida arvab Henn Flora ainult eestlastele suunatud visioonist, millised on koondise peatreeneri päevad, kas ta kavatseb oma mängujoonises jääda sama ühehülbaliseks kui Häberli, kas ta väljendaks end teatud küsimustes samamoodi nagu eelkäija ning ka see, miks kipume eeldama, et välistreeneritel on meile rohkem pakkuda kui oma juhendajatel. Head kuulamist!

Koondisepausi eel käis „Kolmanda poolaja“ jalgpallisaate stuudios külas Eesti jalgpallikoondise keskkaitsja Märten Kuusk, kes tõusis Katowicega äsja uskumatu stsenaariumi läbi Poola esiliigast kõrgliigasse. Veel kaks vooru enne lõppu kaotas Katowice Gdynia Arkale kuue punktiga, ent lõpuks õnnestus see vahe tagasi mängida ja otsesest rivaalist ka tabelis mööda ronida. Otsustavad mängud oli aga justkui sõit Ameerika mägedel ning Kuusk jõudis mitu korda leppida tõdemusega, et otse kõrgliigasse tõusmisest tuleb suu puhtaks pühkida. Lõppes aga kõik hästi ning 28aastane koondislane sai kogeda ehedat vutipidu Poola moodi. „Tähistused kestsid kolm päeva. Oli äge näha Poola kultuuri ja Poola tähistamist, väga raske oli nendega sammu pidada. Nad ikka oskavad tähistada!“ sõnas nüüd Eestis koondisepausiks valmistuv Kuusk. „Esimene päev oli fännidega staadionil – esmakordselt nägin nii palju täiskasvanud mehi nutmas, see võttis endale ka korra pisara silma,“ ei teinud ta saladust. Kuusk avaldas, et täitis Katowices ühe elu unistustest ehk sai kahekordse bussi katusel rahvaga koos võitu tähistada. Lisaks Poolas kogetule rääkis Kuusk saates ka enda Ungari kogemustest, Eesti jalgpallikoondise minevikust ja tulevikust ning vennast Henrist, kes on Eesti meistriliiga kohtunik.

Eesti jalgpalliliidu president Aivar Pohlak vastas Õhtulehe stuudios küsimusele, kas koondise peatreeneri Thomas Häberliga eelmisel aastal lepingu pikendamine oli viga, niimoodi: „Tagantjärele tark on maru lihtne olla. Kui vaadata selle nurga alt, kuidas läks, siis loomulikult oli. Aga kui vaadata teise nurga alt, siis (vastasel juhul) ei oleks me seda ju teada saanud. Ju oleks sel juhul jäänud midagi kripeldama.“ Šveitslase Eestisse toodu kohta lausus ta: „Saime kultuuri ja arusaamist teatud asjadest. Saime Balti turniiri võidu. Ta aitas meie treenereid koolitustele. Aga kas me saime seda silda? Pigem mitte. Selle jaoks oleks läinud vaja paremaid sportlikke õnnestumisi. Sammukese pigem astusime, aga ju oleks tahtnud suuremat.“ Pohlak sõnas, et Konstantin Vassiljevi ja Venemaa-skandaali ajel ei olnud alaliidu juhatus polariseerunud. Samas tunnistas ta:„Tõsi, kommunikeerimise nurga alt saab alati vigu leida. Kui mingi jama püsti on, ju oleks seda saanud mingil moel vältida. Oleks kasvõi Kostjale sõnad peale öelnud: et kui sa ei taha, siis ära räägi. Ära võta selliseid poolikuid seisukohti. Kas tõesti on praegune aeg selline, et peab käima käest kinni ja õpetama? Ma ei tea...“ Arutasime ka välise kriitika ja laiema negatiivse fooni mõjude teemadel, aga ka selle üle, kas ja mil moel on 17 aastat Eesti jalgpalli vedanud mehe juhtimisstiil selle aja jooksul muutunud. „Ma pole terve selle aja jooksu tegelenud jalgpalliliidu niiöelda tegevjuhtimisega. Minu ülesanne on olnud juhatuse tasandil visioonide, nägemuste, sportlike ja sellega seonduvate asjaoludega arvestamine. Organisatsiooni kui sellise juhtimisega pole ma kunagi tegelenud. Rohkem on see tõkete ületamine või midagi sarnast,“ rääkis Pohlak. Samuti avaldas Pohlak arvamust, kas näeb, et korraga alaliidu ja FC Flora juhtimise vahel peitub huvide konflikt ja eetiline probleem või mitte. Jutuks tuli ka liiga (kas kunstlik?) professionaalseks muutmine, Levadia nägemuse vastandumine teistele klubidele, välise teadmise kaasamine Eesti jalgpalli ja A. Le Coq Arena grandioosne tulevikuplaan.

„Kolmanda poolaja“ jalgpallisaates käisid külas Marko ja Patrik Kristal. Kui esimese nime teab ilmselt iga Eesti jalgpallisõber, siis suurte sammudega tallab isa jälgede kõrval oma rada sisse ka 16aastane poeg Patrik. Patrik liitus Levadiaga tulede-vilede saatel juba 14aastase poisina, kui talle korraldati pressikonverents ja tehti sellest sündmus. Pärast kaht hooaega Levadias liikus ta tänavu edasi liigarivaali Paide Linnameeskonda, kus ta on mänginud juba rohkem kui Levadias kokku ja saanud kirja ka oma Premium liiga karjääri avavärava. Novembris 16. sünnipäeva tähistanud Kristal on end näitamas käinud muuhulgas Belgradi Crvena zvezdale, Müncheni Bayernile, Karlsruhele, Midtjyllandile ja Valenciale. Podcastis ei kinnitatud, ent ei lükatud ka ümber tõsiasja, et suvel võib olla kuulda uudiseid. „Ma arvan, et kui üldiselt võtta, siis teame Patriku karjääri ette viieks aastaks. See on loomulikult spekulatsioon, aga kõige rääkimiseks pole õige aeg,“ ütles Marko. „Olen saanud aru, et akadeemias trenni tehes annab nii suure eelise, et olen juba noore poisina teinud meeste vahel trenni,“ sõnas Patrik. „Ma pole seal niisama käinud aia taga piilumas ja olen inimestega suhelnud. Mulle öeldakse alati kohe ära, et on näha, kuidas ta on mänginud täiskasvanude jalgpalli,“ sekundeeris Marko. „See on Eesti jalgpallis väga suur mõttekoht. Näiteks Saksamaal on vaid mõned sellised, kes suudavad nii noorelt tippude vahel mängida. Eestis on olemas võimalus, et anda noortele mängijatele eelis, mida nad saaks välismaa akadeemiates kasutada. Seda on mulle igal pool räägitud.“ Lisaks tunnistas Patrik, et jalgpall on tema kirg, mille nimel toob hea meelega ohvreid. Näiteks pole ta kunagi käinud ühelgi peol. „Tuleb sõprade sünnipäevadest ja kokkusaamistest loobuda. Kui lähed ja saad sõpradega kokku, siis nemad joovad Cocat, aga mina vett.“ Mõistagi räägivad asjaosalised ka „skandaalsest“ üleminekust Levadiast Paidesse ja Patrik avaldab, mis tunne on olla mõne päeva jooksul Eesti kõige räägitum jalgpallur. Marko avaldab, millest on Eesti jalgpallis enim puudus.

Ragnar Klavan teeb ja jõuab: Kalevi jalgpalliklubi juhib ta presidendina ja aitab mängijana väljakul, värskelt lisandus roll alaliidu juhatuses, igapäevaselt tuleb täita isakohustusi. Kõigest sellest – eriti aga Klavani mõtetest, mida Eesti jalgpall arenguks vajab – tuleb juttu Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“. Klavan ütleb muuhulgas: „Ma ei taha teha kriitikat inimeste suhtes, kes Eesti jalgpalli panustavad. Aga kui vaatame, kuidas mõni väike riik ükspuha millisel elualal on edu saavutanud, siis näeme: esimene eeldus on ühtsus. Minu selge tunnetus on, et meil kehtib see vana eestlaste ütlus: kõige parem toit on teine eestlane. Ma soovin, et saaksime sellest kompleksist ja suhtumisest vabaks ning mõistaksime, et ühtsetena oleme suutelised väga suurteks tegudeks. Nagu tegi näiteks Island, muutes kogu oma süsteemi üheaegselt. Kui meil seda ühtsust ei ole, siis ongi väga raske.“ Räägime ka Konstantin Vassiljevi juhtumist, Eesti jalgpalli juhtimismudelist ning mõistagi Klavani juba tehtust, teoksil olevast ja tulevast. Head kuulamist!