Eesti parim jalgpallur Karol Mets tuli kiirvisiidile kodumaale ja leidis selle raames võimaluse jagada oma kogemusi Õhtulehe taskuhäälingu „Kolmas poolaeg“ kuulajatega.

Peatusime nii aktuaalsetel teemadel kui ka erinevatel tahkudel, millised karid on Viljandi poiss teekonnal unistustemaale ehk Bundesligasse pidanud ületama. Mõned väljavõtted Metsa räägitust:

• „Ma ei suutnud kohe leppida teadmisega, et olen vigastatud. Alustasin seetõttu taastusravi liiga vara ja sealt tuli tagasilöök. Kahjuks on trauma ikkagi küllaltki tõsine. /…/ Kuigi tean nüüd tagantjärgi, et mängisin (Slovakkias) ühe jalaga, ei kahetse ma üldse, et vahetust ei palunud. Ma lihtsalt ei ole selline.“

• „Olin nüüdse traumani vist ainuke St. Pauli mängija, kes tegi kaasa kõik treeningud. Eelmisel hooajal oli küll üks kord, kui väänasin põlve nii, et… See nägi ikka päris õudne välja. Võinuks ka karjääri lõpetada. Käisin seejärel isegi kirikus, viisin küünla ja jätsin sinna väikese kingituse. Kõrgemad jõud hoidsid mind kõvasti.“

• „Kui Eestis on kaks sellisel tasemel jalgpallurit, peaksid nad mõlemad aasta sportlase nominentide sekka kuuluma. Kui otsustati valida üks, siis… Mul ei ole tõesti midagi Karli vastu. Ennustan talle siiralt suurt tulevikku. Aga kui võrrelda meie aastaid tervikuna, siis - kellelegi liiga tegemata - minu oma oli natuke parem. Tahan rõhutada: ma ei konkureeri Karliga, vaid räägin professionaalselt tehtud tööst. Minu arvates see otsustate grupp ei teinud head tööd ning minu jaoks sattus EOK pädevus seetõttu küsimärgi alla.“

• „Mul on kodus mitu paberit, kuhu olen kõik oma unistused ja eesmärgid kirja pannud. Kuna need ripuvad välisuksel, olen sunnitud neid iga päev lugema. Jah, Bundesligasse jõudmisega sai üks unistus täidetud. Aga neid on veel.“

• „Kui ma ei oleks oma tänase elukaaslasega kokku saanud, siis… Ma ei teagi, mis minust oleks üldse saanud. See oli murdemoment. Võib-olla tegutseksin täna näiteks hoopis ehitusvaldkonnas. Enne oli mul pea laiali otsas, käisin pidudel, mängisin palju PlayStationit ning olin järgmisel päeval sellest kurnatud. Ma ei olnud profisportlane. Tema tõi mu ellu rahu ja stabiilsuse ning õpetas olulisele keskenduma.“

• „Olen spordimees - tahan teha kogu aeg kõike hästi. Saudi Araabia kultuuriruumis kohtasin midagi täiesti muud. Väga paljud mängijad suitsetasid. Ka poolajal riietusruumis. Siis tundsin, et müüsin osa oma südamest maha. Kuna mul ka mängud ei sujunud ja tegin palju vigu, tekkis kõva stress.“

Üheksandat sünnipäeva tähistav Õhtulehe taskuhääling „Kolmas poolaeg“ kutsus külla jalgpallilegend Martin Reimi, kes rääkis enda paljudest rollidest.

Läbi aasta kestnud ning sügisel tulipunkti (ja ka kohtusse) jõudnud Viimsi jalgpallihalli saaga kohta kostis Reim muuhulgas:

„Tänapäeva Eestis on paraku normaalsus, et iga vähegi suurem ettevõtmine kellelegi ei meeldi. Meie hall ei ole sugugi esimene, mille rajamine vastuseisu kohtab. Nägin neid kirju. Küll hoiatati, et sealt hakkab kostma õudne lärm, tulevad purjus fännid pasunatega kuni selleni, et lapsed võivad mängida ka veerandil väljakul. Väga palju spordikaugete inimeste absurdseid väiteid.

Hagisse jõudis lõpuks 20 etteheidet – 19 neist olid alusetud, detailplaneeringut puudutavas nähti puudusi. Lugu on teises kohtuastmes, eks näis, mis saab. Minu hoiak on aga lihtne ja selge: kui kõik, mida vaidlustatakse, seisma panna, võiksime ajas 30 aastat tagasi minna ega saagi midagi ehitada.“

Reim, kes kannab ka Viimsi vallavolikogu liikme kohuseid ja vastutust, lisas: „Eestis toetatakse sporti häbiväärselt vähe. Kui võrrelda kasvõi kultuurisektoriga, on need summad kaduvväikesed. Minu huvi on, et Viimsis oleks võimalused erinevaid spordialasid heal tasemel harrastada. Ütlen ausalt: meie rahvas ei ole piisavalt sportlik. Tahan aidata kaasa sellele, et inimesed tuleks kodunt välja terviseradadele ja spordiväljakutele liikuma. Muidu oleme 20 aasta pärast olukorras, kus peame jälle makse tõstma.“

15 aasta eest – veidi pärast mängijakarjääri lõppu – haaras Reim FC Flora peatreeneri ohjad. Nüüd astub sisuliselt samasuguse sammu Reimilt Eesti rekordinternatsionaali nimetuse endale saanud Konstantin Vassiljev. Eelmise põlvkonna Eesti koondise keskväljamaestro jagab saates noorele treenerile kogemusi, millega uues ametis arvestada tuleb.

FC Flora president Pelle Pohlak käis Õhtulehe taskuhäälingu „Kolmas poolaeg“ stuudios rääkimas keerulisest hooajast, olevikust ja tulevikust.

Eesti kõrgliiga neljas koht on Flora ajaloo halvim tulemus kordamine ja seega ei ole sugugi kindel, et mullune Eesti meister saab tuleval hooajal eurosarjas osaleda.

Lõppenud hooajast rääkides tunnistas Pohlak, et Norbert Hurda juhendamisel olid ohumärgid üleval juba varakevadel. Kuigi tulemused ei muutunud treenerivahetuse järel oluliselt paremaks, siis tulid Taavi Viigi vedamisel meeskonda vähemalt värsked tuuled.

Mis saab aga edasi? Kui Võrd Viik pole UEFA Pro kategooria treener, siis tuleb uueks aastaks nimetada meeskonna etteotsa uus juhendaja. Kuulujuttudeski seostavad Flora peatreeneritooliga äsja mängijakarjääri lõpetanud Konstantin Vassiljeviga.

Pohlak ei soostunud neid jutte kinnitama või ümber lükkama. Siiski rääkis ta lähemalt Vassiljevit viimastel aastatel saatnud jamadest. „Oleks meil kasvõi üks protsent kahtlust, et tegu pole eestimeelse inimesega, siis ta meie klubis poleks. Nagu Ragnar Klavan tõi välja, on tegu sada protsenti eestimeelse inimesega ja seega on asi meie jaoks laualt maas,“ ütles Pohlak.

Flora president kinnitas, et kui hüpoteetiliselt läheks Vassiljev palkamiseks, siis räägiksid nad läbi ka fännidega. „Kindlasti ei tee me otsuseid selle baasil, et kellelegi meeldida, aga teadut dialoogi me sel teemal fännidega peaksime.“

Lisaks rääkis Pohlak Flora rahalisest seisust. 2021. aastal teenis Flora UEFA konverentsiliigas alagrupist pääsemise eest ligemale neli miljonit eurot – kuidas on seda kulutatud?

Nõmme Unitedi jalgpalliklubi looja ja juht Mart Poom vaatab tagasi esimesele hooajale koduses meistriliigas, tunnistab tehtud vigu, aga valutab südant ka laiemate hoiakute pärast. Väravavahina Inglismaa liigas särava karjääri teinud Eesti jalgpallilegend tunnistas: mängijana on isiklike eesmärkide poole püüelda märksa kergem kui Eestis klubi juhtides. „Mängijana sõltub su karjäär suuresti ikka sellest, palju sa ise eesmärkide poole püüeldes panustad ja ohverdad. Jalgpallikooli või -klubi vedades on kõrvalisi tegureid ja mõjutajaid märksa rohkem. Liiga palju,“ rääkis Poom. „Ma ei ütle, et need asjad mul masti maha võtavad, aga kui mõtlen suuremalt.... Jah, teeb ikka küll meele kurvaks, kui näen ja kuulen, kui palju on Eestis lahkhelisid ja kadedust. Viimati näiteks olümpiakomitee presidendi valimistel, kust kostus hoiak: jalgpalliklubid ja -treenerid on halvad, sest võtavad kõik lapsed endale. Mu küsimus on lihtne: millega teised spordialad tegelevad? Miks nemad ei käi koolides või lasteaedades? Teine asi: meil siin Eestis peetakse iseenesest mõistetavaks, et jalgpalliklubid peavad ise endale staadionid ja muud baasid ehitama. Mulle tõesti ei mahu see pähe! Spordirahastus on laiem teema, aga väga palju asju võiks olla teisiti. Kõige kurvemaks teeb see, et jääme suurematest jalgpalliriikidest aina enam maha. Jääme maha, sest teised panevad kogu aeg juurde. Mujal on jalgpall ühiskonnas väga kõrgel positsioonil ning igal tasandil – nii riigi, omavalituste kui mujal – saadakse aru, kui tähtis on jalgpalli investeerimine. Meie siin Eestis tegeleme samal ajal peaga vastu seina jooksmisega.“ Kaua sa jaksad, Mart? „Ei teagi. Sel aastal lõi juba 52 ette. Järgmisel aastal ootab veel üks uus roll – saan vanaisaks,“ naeris Poom ja lisas tõsinedes: „Jalgpall on mu armastus. Olen võtnud seda tõsiselt nii mängija, treeneri kui klubijuhina. Selge see, et meil kõigil on päevas ainult 24 tundi ja energiaressursid ei ole piiramatud. Aga praegu tunnen, et tahan ja jaksan veel panustada.“

Eesti koondise poolkaitsja Mattias Käit käis külas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“, kus rääkis avameelselt enda vigastustest, karjääri planeerimisest, tehtud vigadest, ärajäänud üleminekutest, unistustest ja isadusega kaasnenud rõõmudest. Käit kirjeldas täpsemalt, milline trauma teda septembrikuistest koondisemängudest eemal ja kuidas ta vahetult koondiseakna eel oleks Bukaresti Rapidi kohtumise eel riietusruumis äärepealt minestanud. Ta pidanuks kuuluma Rapidi algkoosseisu ja soojendus oli juba tehtud. „Istusin riietusruumis, pea hakkas ringi käima ja ma ei saanud enam midagi aru. Olin näost valge ja tekkis tunne, et panen kohe pildi tasku,“ rääkis ta tekkinud allergilisest reaktsioonist. Nii jäigi kohtumine vahele. 26aastane poolkaitsja sõnas, et noore mängumehena esile kerkides unistas ta mõistagi kõrgemast lennust, aga esialgu rahuldub ka senisega. Siiski on tema suur eesmärk jõuda kunagi ühte Euroopa suurematest liigadest. „Iga jalgpalluri unistus on tippliigasse jõuda ja oleksin kindlasti pettunud, kui see ei õnnestuks. Töötan selle nimel iga päev, aga kui ei jõua, siis pole midagi teha. Ju siis nii on. Aga ma tõesti ja proovin ja tahan sinna jõuda.“ Tagantjärele targana tunnistas ta, et ta poleks omal ajal pidanud Fulhamist Sloveeniast Domžalesse siirduma. Tema üleminek sattus Brexiti perioodi ja nüüd on tal raskem Inglismaale tagasi murda. Sealne elu ja vutt talle aga meeldib. Lisaks räägib ta üleminekust, mis oleks ta viinud Šveitsi kõrgliigasse.

Patrik Kristali, Tony Varjundi ja paljud teised Eesti järgmise põlvkonna suurimad talendid üles kasvatanud Taavi Viik on üks perspektiivikamaid noori treenereid. Nüüdseks FC Flora esindusmeeskonna pingile istunud treener käis külas Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“. Põhimõttekindel Viik tunnistas, et tema usaldust on lihtne kuritarvitada, aga raske tagasi võita. Nii austab tema mängijaid, aga eeldab põhimõttekindla inimesena sama ka vastu. Tal on olemas helesinine unistus, millest ta kõva häälega ei räägi. Üldiselt ta oma karjääri pikalt ette ei planeeri, vaid liigub sammu kaupa. Kui ta on FC Flora esindusmeeskonda välja jõudnud, siis on järgmine samm olla seal edukas. Juuli alguses Flora seniselt peatreenerilt Norbert Hurdalt üle võtnud Viik sõnas, et muudatuste tegemine on hooaja keskel raske, aga ta püüab. Eeskätt on ta muutnud treeninguid intensiivsemaks. „Suhtlesime Norbertiga ka varasemalt, sest ta tegeles spordidirektorina duublite ja värbamisega. Jalgpallis oli meil maailmavaateliselt sarnasusi, aga ka erinevusi. Me oleme inimestena kaunis erinevad ja sealt hakkab pihta ka jalgpalliline poolt. Minu jaoks on alati treening kõige tähtsam. Kui treening pole intensiivne, siis seda ei saa ka mängus nõuda. Ma ei saa öelda, et Norberti trennid polnud intensiivsed, aga minu maitse jaoks mitte piisavalt,“ ütles ta. Kuivõrd suure osa oma karjäärist on Viik töötanud noortega, siis rääkisime ka noortetöö võlust ja valust. Ta tunnistas, et ühes asjas pole ta traditsiooniline treener – noorteklassis ei taha ta iga hinna eest võita. Näiteks Kristal, Varjund & co mängisid Eesti meistrivõistlustel endast pidevalt aasta või mitu vanematega ning pole kunagi tulnud meistriks. Ometi on nad jõudnud kaugemale kui enamik eakaaslaseid. „Kui sa kaotad väga palju, siis on midagi valesti ja sa mängid ilmselt vales liigas. Ja kui sa võidad väga-väga palju, siis on samamoodi midagi valesti. See on põhjus, miks me 2006. aasta pundiga mängisime kogu aeg 2005. aasta liigat – me ei jõudnud kunagi esiliigasse, vaid olime kogu aeg teises liigas,“ selgitas Viik.

Viis korda Eesti jalgpallikoondist esindanud 21aastane Kevor Palumets on tänavu üks kahest eestlasest, kes mängib eurosarja alagrupiturniiril. Suvel Soome tippklubi HJKga siirdunud on seal koheselt põhimeeste sekka tõusnud ja nimetati ka kuu mängijaks. Kõigest sellest ja paljust muust rääkis Palumets lähemalt Õhtulehe taskuhäälingus „Kolmas poolaeg“. Palumetsa aasta esimene pool oli kohutav. Waregemi Zulte poolkaitsja soovis juba talvel klubi vahetada. Variante oli näiteks nii Leedust (Panevežys) kui Šveitsist (Schaffhausen), aga kas ei sobinud pakkumine talle endale või ei jõudnud klubid omavahel kokkuleppele. Nii tuli tal end kuidagi pool aastat töös hoida, kuni tuli päästev pakkumine Soomest. Ka HJK ja Zulte läbirääkimised ei kulgenud lihtsalt ja kestsid ligemale kuu aega, aga lõpuks said need tehtud. „Eelmisel aastal oli Belgias selline raidumine, et üldse naeratada, aga nüüd valiti mind meeskonna kõige positiivsemaks vennaks. Tunnen ise ka, et mentaalselt olen vabanenud,“ rõõmustas Palumets. Kuigi alguses läks eestlasel ka Helsingis aega, et end käima saada, siis nüüd on ta tõusnud kõige olulisemate lülide sekka. Äsja teatas HJK, et fännid valisid ta kuu mängijaks ning ta mängib suurimaid minuteid. "Soomlased vaatavad ikka läbi nalja eestlastele alla, et mis Eesti, sinna lähme ju ainult alkoholi järele. Aga ma olen suhtumisega, et löön siin läbi. Juba sellepärast, et ma ei taha Belgiasse tagasi minna, on mul vaja läbi lüüa!“ kuulutas ta. Nüüd on Palumetsa eesmärk mängida end HJKs nii oluliseks, et klubi kasutaks detsembris ostuvõimalust. Tabasalu kasvandiku abiga pääses HJK UEFA konverentsiliiga alagruppi. Näiteks Montenegro klubist FK Dečićist saadi jagu alles penaltiseeria abil ja otsustava löögi kõmmutas sisse just Palumets. Vaatamata oma noorele eale on ta löönud palju otsustavaid penalteid ja nende anatoomiast tuleb saates ka pikemalt juttu. Kümne aasta perspektiivis soovib Palumets karolmetsalikult järkjärgult end aina kõrgemale tasemele mängida ning lõpuks näiteks Bundesligasse jõuda.

Paide linnameeskonna jalgpalliklubi spordidirektor Gert Kams avas Õhtulehe jalgpallipodcastis „Kolmas poolaeg“ telgitaguseid, mida ses ametis teha tuleb ning kuivõrd erineb tema igapäevatöö välismaa ametivendade omast. Mängijana 60 korda Eesti jalgpallikoondist esindanud ning seejärel – ehk viimased viis aastat – Paide meeskonna spordidirektorina tegutsenud Kams tõmbas taskuhäälingus võrdlusjoone: „Meist suuremate välismaa klubide spordidirektorid käivad ringi lipsu ja ülikonnaga, mul tuleb aegajalt näiteks väljakut kasta. Meie siin Eesti jalgpallis peame kõike tegema, et asjad toimiks.“ Kui treeneritelt, arstidelt ja füsioterapeutidelt nõutakse erialaseid kutseoskusi ja neile korraldatakse koolitusi, siis spordidirektor saab põhimõtteliselt ametisse ühe telefonikõnega. „Ma täpselt ei tea, kas mujal kehtivad mingid nõuded või mitte. Näeme, et spordidirektoriks saavad sageli endised mängijad. Nõustun, et see on huvitav teema püstitus. Omalt poolt saan lisada, et olen alaliidu presidendile öelnud: kui avaneb võimalus end täiendada, olen sellest väga huvitatud.“ Eelmise hooajal keskel palkas Paide (ehk spordidirektor Kams) esindusmeeskonna peatreeneriks Ivan Stojkovici. Liigas jäädi medalita, neljandal kohal asutakse ka hetkeseisuga. Karikafinaali pääsemisega lunastati europääse, kus sel suvel korrati klubi ajaloo parimat tulemust. „Näeme maailma jalgpallis, kuidas treenereid vahetatakse nagu sokke. Minu jaoks on see lausa uskumatu. Meie oleme alati kõikidele oma treeneritele andnud aega ja olnud kannatlikud. Nii on ka Ivaniga,“ rääkis Kams. Serblase emotsionaalsuse kohta, mis väljendunud ka hoolealuste avalikkuse ees tümitamisega, lausus Kams: „Ivan on noor treener ja teeb alles esimesi samme. Teadsime teda palgates seda. Kooliraha tuleb kuskil maksta. Minu ja Veiko (Paide klubi president Veiko Veskimäe – toim) ülesanne on juhtida teda õigele teele. Ma ei ütle, et meil on sellega probleeme olnud, küll aga, et ma olen temaga neil teemadel rääkinud. Ta on tagasisidele väga vastuvõtlik treener ja suudab muutusi ka ellu viia.“ Anname hinnangu ka Paide tänavusele euroteekonnale, aga ka sellele, kuidas on spordidirektor Kams õnnestunud ning räägime, kuidas meeskonda üldse komplekteeritakse. „Arvan, et olen mängijate värbamisega teinud vigu suhteliselt vähe,“ sõnas Kams. Kui jutuks tuleb Patrik Kristali talvine Levadiast Paidesse ja hooaja järel Paidest Saksamaale Kölni kolimine, ütleb Kams: „Ma ei ole küll näinud Ragnar Klavanit või Konstantin Vassiljevit sellises vanuses mängimas, aga minu arvates pole Eesti jalgpallil sellist talenti nagu Patrik varem olnud. Juuni alguses oli mul telefon täiesti punane.“ Samuti vaatame otsa Eesti (klubi)jalgpalli olukorrale laiemalt, paljuräägitud välismaalaste reeglile ning Thomas Häberli – Jürgen Henn vangerdusele. Head kuulamist!

Eesti koondise ja Tallinna FCI Levadia jalgpallur Mihkel Ainsalu on karjääri jooksul üle elanud nii mõndagi. „Kui ma pärast poolt hooaega Ukrainast lahkusin, tuli väga-väga tugev mõõn,“ meenutab Mihkel Ainsalu Õhtulehe jalgpallisaates „Kolmas poolaeg“ nelja aasta tagusele Lvivi-käigule järgnenut. „Oli raskusi ka väljaspool jalgpalli. Mõtted, et jalgpalliga lõpparve teha, olid väga tugevad. Olin sügavas mustas augus. Elu mängis nii kõvasti vingerpussi, et jalgpall ei olnud mu jaoks kindlasti esikohal. Minus valitses tunne, et olen kõigest ilma jäänud. Sattusin seisu, kus pidin otsustama, kas surun edasi või lasen käed alla. Mis siis täpselt peas toimub, seda on sõnadega võimatu edasi anda. Seda peab ise kogema.“ Ent ta töötas end uuesti üles ning sai „elu pakkumise“ Harkivi klubist. Paraku juhtus nii, et Ukrainasse lepingut allkirjastama läinud Ainsalut ootas hoopis sama kiire koju naasmine. Ta meenutab toimunut ning peas keerelnud mõtete virrvarri ja ütleb: „See päev on meeles nagu eilne.“ Samas lisab jalgpallur: „Pakkumised Ukrainast on siiani laual. Aga ema ütles: kui sa sinna lähed, siis ma enam sinuga ei suhtle. Olen seni valinud pere. Kuid pakkumisi on ka mujalt. Pall on Levadia käes – nende otsustada, kas lasevad mul minna või mitte.“ Ainsalu pajatab ka ränkrasketest treeningutest välismaal ning ühe treeneri teatest talle: selliste võimetega pead jõudma Bundesligasse! Ta teab, mida tähendab klubijalgpall välismaal ja oskab seda võrrelda kodusega. Millised on erinevused ja sarnasused? „Mujal on mängijad palju näljasemad. Meie liiga leegionäride piirang aitab sellele ainult kaasa. Sarnasused... Väga raske midagi välja tuua. Võib-olla ainult see, et mäng on sama,“ vastas kolmes välisriigis (Ukraina, Taani, Holland) mänginud poolkaitsja. „Eesti jalgpall on arenenud, aga muu maailm liigub lihtsalt palju kiiremini eest ära. Eriti näiteks infra – see on täiesti teine maailm!“ Ta meenutab ka nelja aasta tagust Florast lahkumist, kelle ridades on võitnud oma kolm ainsat meistritiitlit. „Ma olen Florale tänulik. Aga samamoodi tean liiga hästi, mis üleminekud katki jäid...“ meenutas Ainsalu. „Floras olid väga head treenerid, kui ma seal olin. Aga olid ka teatud persoonid, kellega mul päris nii hästi ei klappinud – aga see on jalgpalli osa. Tänaseks on see meeskond väga palju muutunud. Inimesed, kellega mul oli väga hea läbisaamine – Henn, Indermitte, Miller – ja kellega koos sai asju tehtud, on sealt lahkunud. Kui varem elasin nende pärast Florale mingil määral kaasa, siis nüüd on see etapp läbi saanud.“

Paari kuu eest Thomas Häberlilt Eesti koondise pealiku ameti üle võtnud ja seejärel Balti turniiri võitnud Jürgen Henni leping kätkeb ka eesmärki säilitada koht rahvuste liiga kolmandas tugevusgrupis ning seal on eraldi ära märgitud EM-finaalturniirile jõudmine. Kui jõukohane on tolle kõrgeima eesmärgi püüdmine? „Reaalsuses kindlasti väga-väga raske. Aga ma pean uskuma. Ma usun. Ma tahan uskuda. Kui meil õnnestub olulisteks kohtumisteks saada kokku parimad mängijad - nii et nad on terved, saanud klubides mänguaega ja kokku mänginud -, võib meie löögirusikas olla tugev. Minus kõnelevad lootus, unistus ja soov, mis annavad energiat selle meeskonnaga nende eesmärkide nimel töötada," rääkis Henn. Külastades äsja EM-finaalturniiri Saksamaal, ega ta tabanud end mõttelt: ma tahaks ise ka treenerina siin olla? „Jah, tabasin. Visualiseerisin isegi seda. Sellistest asjadest tuleb unistada,“ tunnistas Henn. Viimati eelmisel hooajal Tallinna FC Flora Eesti meistriks tüürinud Henn hindas enda eelmise tööandja 0 : 5 kaotust Sloveenia tšempionile Celjele ja sellele järgnenud treenerivahetust: „Üllatav, sest üldiselt ei toimu asjad Floras nii kiiresti ja tormiliselt. Nii suur tasemevahe ja lagunemine oli ootamatu, aga arvestades Eesti liigas näidatud mängupilti, siis olid korralikud ohu märgid õhus.“ Samuti tuli jutuks, mida arvab Henn Flora ainult eestlastele suunatud visioonist, millised on koondise peatreeneri päevad, kas ta kavatseb oma mängujoonises jääda sama ühehülbaliseks kui Häberli, kas ta väljendaks end teatud küsimustes samamoodi nagu eelkäija ning ka see, miks kipume eeldama, et välistreeneritel on meile rohkem pakkuda kui oma juhendajatel. Head kuulamist!

Koondisepausi eel käis „Kolmanda poolaja“ jalgpallisaate stuudios külas Eesti jalgpallikoondise keskkaitsja Märten Kuusk, kes tõusis Katowicega äsja uskumatu stsenaariumi läbi Poola esiliigast kõrgliigasse. Veel kaks vooru enne lõppu kaotas Katowice Gdynia Arkale kuue punktiga, ent lõpuks õnnestus see vahe tagasi mängida ja otsesest rivaalist ka tabelis mööda ronida. Otsustavad mängud oli aga justkui sõit Ameerika mägedel ning Kuusk jõudis mitu korda leppida tõdemusega, et otse kõrgliigasse tõusmisest tuleb suu puhtaks pühkida. Lõppes aga kõik hästi ning 28aastane koondislane sai kogeda ehedat vutipidu Poola moodi. „Tähistused kestsid kolm päeva. Oli äge näha Poola kultuuri ja Poola tähistamist, väga raske oli nendega sammu pidada. Nad ikka oskavad tähistada!“ sõnas nüüd Eestis koondisepausiks valmistuv Kuusk. „Esimene päev oli fännidega staadionil – esmakordselt nägin nii palju täiskasvanud mehi nutmas, see võttis endale ka korra pisara silma,“ ei teinud ta saladust. Kuusk avaldas, et täitis Katowices ühe elu unistustest ehk sai kahekordse bussi katusel rahvaga koos võitu tähistada. Lisaks Poolas kogetule rääkis Kuusk saates ka enda Ungari kogemustest, Eesti jalgpallikoondise minevikust ja tulevikust ning vennast Henrist, kes on Eesti meistriliiga kohtunik.