Tänases saates räägime Piret Bristoli ja (:)kivisildnikuga transpersonaalsest psühholoogiast ja teistest "tõenduspõhisesse" maailmapilti mittesobivatest nähtustest, sest – nagu ütleb Richard Tarnas oma külalisloengus kursusel "Kosmos ja psüühe" –, peituvad kõige sügavamad saladused sageli just kõige igapäevasemate nähtuste taga. Tänane saade on tihedas suguluses möödunud aasta mais salvestatud vestlusringiga "Kui sünnib ilmvõimatu", mis oli pühendatud Stanislav Grofi samanimelisele raamatule ja kus osalesid Raimo Kaarlaid ja Aleksander Eeri Laupmaa.

Toronto Ülikooli professori Edward Shorteri sõnul lükkas Thorazine’i turuletulek 1950. aastatel psühhiaatrias käima revolutsiooni, mille mõju võib võrrelda penitsilliini kasutuselevõtuga üldmeditsiinis. Kui see on nii, siis miks on depressioon aina kasvavaks terviseprobleemiks? „Võiks ju arvata, et kui Prozac ja muud teise põlvkonna psühhiaatrilised ravimid on niivõrd tõhusad, peaks abivajajate hulk olema järsult vähenenud,“ arutleb USA meditsiini- ja teadusajakirjanik Robert Whitaker äärmiselt asja- ja ajakohases raamatus „Anatomy of an Epidemic: Magic Bullets, Psychiatric Drugs, and the Astonishing Rise of Mental Illness in America“ (2010). Tegelikkuses on asi täpselt vastupidine. Psühhofarmakoloogilise revolutsiooni käigus on vaimse tervise probleemide all kannatavate inimeste arvukus sööstnud stratosfääri," kirjutasin ma Tähenduse teejuhtide 34. numbri juhtkirjas "Mõra raudpuuris". Oktoober on vaimse tervise kuu. Täna on stuudios selle ettevõtmisega tihedalt seotud mehed. Endisest riigiprokurörist Steven-Hristo Evestusest on tänaseks saanud vaimse tervise sarja patroon. Kirjanik Indrek Koff lööb kaasa Piip ja Tuut teatris etenduvas lavatükis "Kui Hamlet oleks...". "Oma lavastuses analüüsime vaimset tervist ja sellega seotud hädasid kasutades teatri, muusika ja sõnakunsti vahendeid. Vaatleme kirjandusklassikast tuntud tegelasi, kes on olnud hädas vaimse tervise probleemidega. Püüame näpu peale saada nende võimalikule diagnoosile ja määrata ravi – haiged tuleb ometi terveks teha! Kui Hamlet oleks suunatud leinateraapiasse või kui Vargamäe Andresele oleks välja kirjutatud depressiooniravimeid, kas siis oleks nende elu olnud igapidi ilus?" võib lugeda näidendi sisututvustusest.

mitu aastat pole nähtud siia sõitvat rongi kõik on muutuv millest lähtud selles asi ongi Nii lõpetab Jüri Üdi luuletuse "Sõja eelõhtul", mis ilmus ta 1974. aastal ilmunud luulekogus "Selges eesti keeles". Tänases vestluses Kaie Metsla ja Peeter Sauteriga ei ole jutuks aga ei Üdi ega tema eelnimetatud kogumik (sellest me rääkisime põhjalikumalt sarja [77. saates](https://www.youtube.com/watch?v=yozIgrhdZ9g&t=7s) Juku-Kalle Raidi ja Ilmar Tomuskiga), vaid Lev Tolstoi sadakond aastat varem trükivalgust näinud suurromaan "Anna Karenina", kus rongil on teadupärast samuti kandev roll. Kaie pidas kaks nädalat tagasi [loengu](https://teejuhid.postimees.ee/8082223/kaie-metsla-uhkus-iharus-tudimus) praegu EBS-is käimasoleval "Anna Kareninale" pühendatud kursusel "Täiuslik kunstiteos". Tema slaidisõust pärineb ka saate päisesse paigutatud pastellmaal. Peeter Sauter kirjutas Tähenduse teejuhtide 10. numbris ilmunud loos "[Lugude, motiivide ja sümbolite rännukarussell](https://teejuhid.postimees.ee/7274870/peeter-sauter-lugude-motiivide-ja-sumbolite-rannukarussell)": "Lev Tolstoi arvas, et eksisteerib vaid kaks lugu, mida romaanides kasutatakse. Üks on mehest, kes läheb rännakule. Teine võõrast, kes saabub linna. Ja tõesti, kui pisut mõelda, siis avastame, et enamus lugusid on taandatavad neile kahele."

Tähenduse teejuhtide 237. vestlusringis oli fookus Lev Tolstoi poliitilistel ja religioossetel vaadetel, eelkõige tema arusaamisel surmast ja suremisest. Stuudios olid Rainis Toomemaa ja Tõnu Trubetsky. Tolstoi päevikute tõlkija Rainis Toomemaa käis koos Arne Hiobiga Tolstoist rääkimas 86. saates "Kääriv kämp". Tõnu kirjutas samanimelise ajalehe 35. numbrisse. Möödunud aasta oktoobris ilmunud lehe teema oli transhumanism. "Üliinimese kujunemine nõuab riikluse igandite ületamist inimeste teadvuses," kirjutas Tõnu oma artiklis.Tolstoi oleks tõenäoliselt nõustunud.

Selles saates on juttu filosoofilise proosa meistriteosest – Lev Tolstoi "Pihtimusest", milles autor kirjeldab armutu avameelsusega oma vaimset kujunemiskäiku. Minu kõige tähtsam järeldus sellest jutuajamisest oli see, et Tolstoi oli muljetavaldav müstik ja just sellisena äärmiselt tähelepanuväärne. On ju päris selge, et pidev bürokraatlik plära jätkusuutlikkusest ja innovatsioonist hävitab lõpuks igasuguse elujõu ja leidlikkuse.