Kuidas pöörata tööliste, talupoegade ja nepmanite laiad massid maksude tõstmise usku? Vanamehed viinavabriku kõrvalt tudeerivad sedapuhku kultuuriministeeriumis valminud plaani teha rahvusringhäälingust maksutõusu propagandamasin. Meie koht rahvusvahelises ajakirjandusvabaduse pingereas on paranenud. Järelikult on, mida maha mängida. Või on see üks ületähtsustatud edekabel, mida saab kasutada oma väikese asja ajamiseks. Sellest ja ehk muustki pajatavad Rein Lang ja Väino Koorberg saates "Olukorrat ajakirjanduses", mis algab, nagu ikka, kohe peale kella üheseid uudiseid.

Rein Lang ja Väino Koorberg üritavad sedapuhku rääkida ka ajakirjandusest, muidugi juhul, teiste pakiliste teemade kõrvalt aega üle jääb. Kas teie teate, kui palju on kaks triljonit? Meie teame: ühe Google’i. Kas me üldse teame, kui suured on suured platvormid nagu Google või Facebook Eesti turul? Ja kui teame, mis selle teadmisega siis peale hakata? Kas riik peab hoolitsema oma ettevõtjate eest korraga või ükshaaval? Mis maksab ajakirjanikule tema nimi: kas seda peab häbenema ja kas seda võib varjata? Sekka ka natuke vaigistamise ja vaikseks jäämise juttu.

Igal sammul kostub hüüatusi, et meie liitlastele pole vene oht kohale jõudnud. Aga kas meile on jõudnud kohale, et raha põle. Või on inimloomusele ja seega ka ajakirjandusele omane, et tõsiasju, mis tekitavad ebameeldivusi, ei taheta teadvustada? Vanamehed viinavabriku kõrvalt imetlevad sel korral veel ka kõikvõimalikke silte eeskirjade ja kodukordadega, mis on asunud täitma avalike kohtade seinu. Kas see on protsendikunst või hullus. Ja mis ikka on tsensuur ja kuidas seda süüakse?

Samal ajal kui poliitikud vaidlevad, kas Tallinna linn on valmis ja kas seal sülle langenud võimust saab õnnetus või õnnistus, räägivad vanamehed Rein Lang ja Väino Koorberg mureliku suuga, kuidas ajakirjandust ning muid söakaid ja sõnakaid kodanikke proovitakse vaikima sundida. Juttu võiks tulla ka poliitikute lainetena käivast populismi- ja platvormilembusest. Ja nagu viimastel nädalatel kombeks, tõmbame meiegi pähe mustvalged meelsusprillid ja hakkame omade seast vaenlasi otsima. Ikka mõtete, mitte tegude järgi.

Vanamehed viinavabriku kõrvalt tunnevad ühiskonnast levivat paha lõhna. See on hirmu lõhn. Asju ei juleta enam nimetada õigete nimedega. Kas ka ajakirjanduses on tajutav omamoodi finlandiseerumine või tuleks see termin ümber nimetada soomeugriseerumiseks - omal ajal Soome, siis Ungari ja kas nüüd siis Eesti? Kas selle hirmuga on seotud ka hümni üle irvitajate represseerimine ja ajakirjanduse vaikimine õigukaitse poolt vindi üle keeramise suhtes. Rein Langi ja Väino Koorbergi saade "Olukorrast ajakirjanduses" algab, nagu ikka, kohe pärast kella üheseid uudiseid.

Kas ajakirjandus jääb alles ka pärast viimase paberlehe lahkumist ning millised muutused see lahkumine endaga kaasa toob? Millal said ajakirjanikest poliitikud ning kas uudistekõrb ähvardab ka Eestit? Kõigest sellest, aga ka muust, mis möödunud nädalal meediast silma hakkas, räägivad vanamehed viinavabriku kõrval Kuku raadio stuudios esmaspäeval kell 13, kohe pärast uudiseid.

Vanamehed viinavabriku kõrvalt räägivad kevade esimeses saates sellest, millest eesti ajakirjandus ei räägi. Miks ei räägi, ei tea. Vanamehed ka ei tea. Moskvas toimunud veresaun ärgitab vanamehi mõtisklema, kas see võib kujuneda mingiks murdepunktiks, kus moskoviidid enam ei usu pimesi FSB levitatavat jama, või jätkub kahe erineva infomaailma vastandumine endisel moel.

Mida peab ajakirjanik tegema, kui poliitilise tapluse tallermaal jääb temast ühele poole peaprokurör, kellel Savisaare eeskujul kass põues, ja teisele poole minister, kellel kasupoja korter riigi raha eest üürile võetud? Kas ettevaatlikult vaikima, et meediat ei saaks poliitilises kempluses ära kasutada, või kuritarvitustest kirjutama, ehkki teda seepeale poliitilise kempluse mängukanniks nimetatakse? Kas ministri viib ametist peaprokuröri intriig, tublisti uuriv ajakirjandus või on tegu kõigest halva ajastusega? Kõike seda hakkavad vanamehed viinavabriku kõrval lahkama, kui koidik on lume viinud. Kui aega üle jääb, räägime ajakirjanike vaigistamisest, vaikivast ajastust ja värskest pressivabaduse määrusest ka.

Viinavabriku kõrval käib kõvem arutelu sedapuhku selle üle, kas reklaami ärakeelamine päästaks meid infarktist, rasvumisest ja joomarlusest. Vanamehed imetlevad lisaks sellele ka igasugu kõrgelt makstud inimhingede insenere, kes panevad karud tantsima ja ajakirjanikke neid karusid tantsule võtma. Sekka ka ennustusi, kuidas peaprokuröri kiusamise vastu kaitserajatisi ehitatakse.

Vanamehed räägivad sedapuhku valest, vabadusest ja valikuvabadusest. Räägime sellest, kuidas väljamõeldisi veebis usutavaks muudetakse. Arutame, miks ametnikele ei meeldi avaliku teabega võimestatud kodanikud: nad leiutavad üha uusi põhjusi, kuidas informatsiooni ära peita. Vaatame ka, mis on viga reklaamiseadusel ning kas seaduse uuendajad tõesti tahavad eesti rahvast surnuks joota või vaesusesse mängitada, nagu lõppenud nädalal meediast kuulda võis. Loomulikult ei puudu saatest ka populaarne hiigelrubriik „Sellest me täna rääkida ei jõudnudki“.

Vanamehed viinavabriku kõrvalt kutsusid sedapuhklu külla kollegid võistlevast meediakontsernist. Holger Roonemaa ja Martin Laine annavad nii vanameestele kui üldsusele aru, kuidas nad seda uurivat ajakirjandust ikka teevad. Kuidas saavutatakse võrgustik, selles üksteise usaldamine ja abistamine. Ja mis edasi saab.